Vahepeal on Hiinas ja Koreas käidud. Uuele asjale teed leidmas ja seda rada tasapisi sisse käimas. Huvitavat on palju olnud ja avastamist jätkunud igalpool.
Kõigepealt see suur maavärin 11. märtsil. Tagantjärele võib öelda, et korraga oli kõik segi paisatud. Esimese asjana püüdsin Mayumit telefonitsi kätte saada, aga nagu alati oli tal see kooli laste järele minnes välja lülitatud. Teiseks helistasin veel maa värisedes emale Tallinna ja ütlesin, et varsti kuuled raadiost hirmsaid sõnumeid, aga meiega on kõik korras.
Järgnesid teadmatuse tunnid, et kus on Mayumi ja lapsed - telefonid ja transport ei töötanud. Lähedal asuva bensiinijaama töötajad pakkusid võimalust nende WiFi't kasutada (kodus oli internetijuhe maja küljest lahti rebenenud). ERR võttis ühendust ja soovis ülevaadet toimuvast.
Kui ma esimest korda heale Margus Saar'ele vastasin, siis ütlesin, et maavärina ja tsunamiga saab Jaapan hakkama, sellega on arvestatud. Hindasin kõige ohtlikumaks keskkonna ja tuumajaamadega seonduvat (vaata ERR uudised 11.märts). Minu üllatuseks "lendasid" Eesti meediasse mingid eksperdid rääkima sellest kui ohutu on tuumajaam. Nüüd on asi klaarim, aga mitte selles võtmes, et kuidas nad nii palju sõnaõigust said? Sellest ehk kunagi edaspidi.
Mis ja kuidas pärast maavärinat info liikus on ka edaspidine jutt ehk võib-olla minevik hoopis kui lootusrikkalt edasi vaadata ning loota inimeste õppimisvõimele. Südamest loodan, et enam ei peaks kuulama telefonitsi ilukõnet selle kohta, et käiakse koosolekutel. Samas peab au andma Triinu Rajasalule ja Urmas Paetile kes Tallinnast vaadates suutsid asju korraldada sedamoodi, et mingi info hakkas liikuma.
Mõni nädala hiljem järgnes Hiina reis läbi Korea.
Koreas mõõdeti üle, et kas radioaktiivset saastet ei ole - ei olnud. Hotellis oli üllatus, et pea kõik minuga samas lennukis olnud inimesed (enamuses hiinlased) olid nii hotellis kui ka järgmisel varahommikul Pekingi lennukis.
Pekingist järgnes lend Chengdu'sse kus nägin vist esimest korda elus messi, mis haaranud terve linna (linn ca 20 miljonit).
Siis jälle tagasi Tokio, et patareid laadida ning uut teekonda ette valmistama.
Ka see reis sai tehtud ning nüüd võin ühe huvitava manuaalini jõuda.
Kui iga kord peale minu Jaapanisse saabumist tundis toll huvi minu kohvri vastu (eelnevalt passi vaadanud) ning küsis, et kas siin on dirty laundry (muide kohvrid on enne narkokoerte poolt läbi nuusutatud), siis...
Enne suurt katastroofi ja pärast järjekordset läbiotsimist palusin tolliametnikel kutsuda vahetuseülem ning selgitada mulle, mis on sellise riskihinnangu põhjuseks. Kas on probleem passis... minu kaabus... välimuses... mitte aasia näos... jne jne. Kogunes ca 20 tolliameti tegelast tsooni, mis tollist läbitud, aga nende haldusala. Ütlesin, et keeldun enne lahkumast kui ei saa vastust. Jõudsime järelduseni, et ... peale seda on reisid kulgenud küsimusega, et mis oli reisi eesmärk. Tundub, et manuaalidesse on tehtud jälle väike märge.
Siit ka väike julgustus, et Eesti passiga riigipiire ületades peab selle üle uhkust tundma.
