Tagasi manuaalide manu

Vahepeal on Hiinas ja Koreas käidud. Uuele asjale teed leidmas ja seda rada tasapisi sisse käimas. Huvitavat on palju olnud ja avastamist jätkunud igalpool.

Kõigepealt see suur maavärin 11. märtsil. Tagantjärele võib öelda, et korraga oli kõik segi paisatud. Esimese asjana püüdsin Mayumit telefonitsi kätte saada, aga nagu alati oli tal see kooli laste järele minnes välja lülitatud. Teiseks helistasin veel maa värisedes emale Tallinna ja ütlesin, et varsti kuuled raadiost hirmsaid sõnumeid, aga meiega on kõik korras.
Järgnesid teadmatuse tunnid, et kus on Mayumi ja lapsed - telefonid ja transport ei töötanud. Lähedal asuva bensiinijaama töötajad pakkusid võimalust nende WiFi't kasutada (kodus oli internetijuhe maja küljest lahti rebenenud). ERR võttis ühendust ja soovis ülevaadet toimuvast.
Kui ma esimest korda heale Margus Saar'ele vastasin, siis ütlesin, et maavärina ja tsunamiga saab Jaapan hakkama, sellega on arvestatud. Hindasin kõige ohtlikumaks keskkonna ja tuumajaamadega seonduvat (vaata ERR uudised 11.märts). Minu üllatuseks "lendasid" Eesti meediasse mingid eksperdid rääkima sellest kui ohutu on tuumajaam. Nüüd on asi klaarim, aga mitte selles võtmes, et kuidas nad nii palju sõnaõigust said? Sellest ehk kunagi edaspidi.
Mis ja kuidas pärast maavärinat info liikus on ka edaspidine jutt ehk võib-olla minevik hoopis kui lootusrikkalt edasi vaadata ning loota inimeste õppimisvõimele. Südamest loodan, et enam ei peaks kuulama telefonitsi ilukõnet selle kohta, et käiakse koosolekutel. Samas peab au andma Triinu Rajasalule ja Urmas Paetile kes Tallinnast vaadates suutsid asju korraldada sedamoodi, et mingi info hakkas liikuma.
Mõni nädala hiljem järgnes Hiina reis läbi Korea.
Koreas mõõdeti üle, et kas radioaktiivset saastet ei ole - ei olnud. Hotellis oli üllatus, et pea kõik minuga samas lennukis olnud inimesed (enamuses hiinlased) olid nii hotellis kui ka järgmisel varahommikul Pekingi lennukis.
Pekingist järgnes lend Chengdu'sse kus nägin vist esimest korda elus messi, mis haaranud terve linna (linn ca 20 miljonit).
Siis jälle tagasi Tokio, et patareid laadida ning uut teekonda ette valmistama.
Ka see reis sai tehtud ning nüüd võin ühe huvitava manuaalini jõuda.
Kui iga kord peale minu Jaapanisse saabumist tundis toll huvi minu kohvri vastu (eelnevalt passi vaadanud) ning küsis, et kas siin on dirty laundry (muide kohvrid on enne narkokoerte poolt läbi nuusutatud), siis...
Enne suurt katastroofi ja pärast järjekordset läbiotsimist palusin tolliametnikel kutsuda vahetuseülem ning selgitada mulle, mis on sellise riskihinnangu põhjuseks. Kas on probleem passis... minu kaabus... välimuses... mitte aasia näos... jne jne. Kogunes ca 20 tolliameti tegelast tsooni, mis tollist läbitud, aga nende haldusala. Ütlesin, et keeldun enne lahkumast kui ei saa vastust. Jõudsime järelduseni, et ... peale seda on reisid kulgenud küsimusega, et mis oli reisi eesmärk. Tundub, et manuaalidesse on tehtud jälle väike märge.
Siit ka väike julgustus, et Eesti passiga riigipiire ületades peab selle üle uhkust tundma.

Tragöödiast Haapsalus (lisatud 22.02)

Oma eelmise blogi jätkuks Aasia regulatsioonidest plaanisin midagi muud, aga kurb sündmus Eestis sunnib tunnistama, et rules and regulations tagab ühiskonna stabiilse toimimise. Ma ei kujuta ette, et Jaapanis oleks taoline õnnetus juhtunud.

Haapsalu lastekodu põlemine on kohutav õnnetus. Hukkusid need kõige rohkem toetust ja hoolitsust vajavad inimesed Eesti ühiskonnas - abitud puuetega lapsed, kes olid riigi hoole all. 

Kuidas see üldse võimalik on? Kas hädaolukorda polnud ette nähtud ja laste evakueerimisele mõeldud? Järelikult ei olnud või eeskirjadele vilistati.

Tean, mis oleks juhtunud Jaapanis?

Olen Jaapanis osa võtnud tulekahjude ja eriolukordade õppustest. Ka minu lapsed teevad seda igal aastal koolis läbi. Jaapanis teab pea iga inimene, mida ta hädaolukorras tegema peab, mis on tema prioriteetne tegevus, kuidas aidata teisi ja kelle abile ning millal loota. Lisaks sellele on olemas riskianalüüsid ning nendele toetuv meetmete programm. Tegemist on regulatsioonide ja eeskirjadega, mis loovad turvalisuse ja mida harjutatakse pidevalt.

Tean, et Jaapanis oleks 10 surnud puudega lapsega äärmisel juhul leitud ka nende kasvatajad, kes poleks neid lapsi kunagi üksi jätnud kui evakuatsiooni plaan poleks toiminud. See on kultuuri ja vastutuse küsimus. Siinkohal võiks tõmmata võrdusmärgi ka 9/11 tuletõrjujatega, kes hukkusid koos päästetavatega.

Mida oleks teinud Jaapani juhtkond? Jaapani peaminister ning vastava haldusala ministrid oleks otsekohe kõik tegevused katkestanud ja sõitnud õnnetuspaika. Miks? Sellepärast, et taoliste suurõnnetuste eest lasub vastutus valitsusel ning rahvas on andnud valitsusele vastutuse koos sinna juurde kuuluvate hüvedega (näiteks: kiired transpordivahendid). Valitsuse suhet rahvaga võib Aasias võrrelda abielu sakramendiga. Sa oled koos nii headel kui halbadel päevadel ja pigem rohkem just halbadel kui nõrkadel abi vaja.

Arvatavasti oleks telefonikonverentsi korraldamine (nagu Eesti pressiteates lugeda oli) ning rahvaga läbi pressiteate suhtlemine Aasia riikide puhul üks valitsuse viimaseid avaldusi. Järgmisel päeval pärast õnnetust oleks Jaapani ministrid tagasi astunud ning oleks algatatud kriminaalasi suurõnnetuse põhjuste selgitamiseks. Aga see on Jaapanis.

Üks asi on veel südamel. Kas süsteem, mis ei suuda tagada isegi poolesaja puudega ning abitu lapse julgeolekut, suudab tagada seda Eesti rahvale?

Lisatud 22.02
Nagu nüüd välja tuli, siis esimese päeva uudised sissepõlenud lastest ei vastanud tõele. Nad surid vingumürgitusse... mis paneb mind mõtlema sellele, et nende laste juures ei olnud järelikult tükk aega mitte kedagi.

Teine järelkaja oli järgmise päeva uudis peaministri edukast suusamaratonist. Kui selle juurde lisada, et valitsuse pressiteenistuse teate kohaselt pidas valitsus telefonikonverentsi, siis... uskumatult võimekas valitsus. Ma ei saa ju kahelda valitsuse pressiteates, et valitsuse juht suudab riigiasju ajades samal ajal maratonidistantsi läbida!

Kolmas järelkaja oli midagi, mis läks heas mõttes südamesse. President Ilvese kiire ja südamlik reageerimine ning leinapäeva sisuline väljakuulutamine, mis ei ole tema ülesanne. Ja mis kõige tähtsam - president Ilves ei pidanud paljuks oma päevakava muuta ja Haapsalu ise kohale sõita.
Tänud presidendile! See annab ruumi lootuskiirele, et lõtke täis süsteemis on tegijaid kes tegelikult hoolivad.

Manuaalide rahvas

Üks hea Hiina sõber oli hädas. Tal on Jaapani auto, millele pole Hiinas leida konditsioneeri ventilaatorit, sest auto ei ole tehtud Hiina turule. Loomulikult lubasin teda aidata. Ta saatis mulle auto VIN koodi ning kindluse mõttes ka fotod ventilaatorist.

Kui ma Autobacsi (suurim autotarvete poekett Jaapanis) jõudsin, siis optimistina olin veendunud, et lahkun sealt poole tunni pärast ventilaator kaenlas postkontori poole. Samas reaalsuse haamer koputas vaikselt kuklale ja manitses, et nii kergelt see ka ei lähe.

Igatahes lendasin nagu isahani varuosade riiulite vahele. Ühes käes oli paber varuosa fotodega ning teises auto tehnilised andmed. Emahani Mayumi koos kolme paterdava tibupojaga järgnes sama hoogsalt. Kiiresti sai leitud kohalik töötaja ning isahane küsimusele vastuseks teatas ta emahanele, et ta natukene ei tea ning me peaksime siirduma suure leti juurde, sest selle osa leidmiseks on seal vajalik spetsialist.

Vahelepõikena. See on siin päris tavaline, et kui välismaalane midagi küsib meesterahva käest, siis vastatakse hoopis temaga kaasas olevale kohalikule. Miks? Põhjus peitub tihti selles, et mees siinses kultuuris ei tohi rumalasse olukorda jääda ja teisalt selles, et öelda ei või ei ole on ka ebaviisakas.

Liikusime leti juurde, meid pandi kenasti toolidele istuma ja... edasi arenes dialoog umbes nõnda:

Spetsialist: Kuidas saab aidata?

Meie: Meil on ühele sõbrale Hiinas vaja sellist ventilaatorit (ulatasime fotod), automark on selline ja auto VIN kood on selline.

Spetsialist: Selge. (Käib eemal arvuti juures ja tuleb tagasi) Kas te võiksite mulle anda selle auto Shakeni koopia (tegemist Jaapani siseriikliku autoülevaatuse paberitega).

Meie: Kahjuks pole see võimalik, sest auto on Hiinas. Tal ei ole Shakeni. See on Hiinas registreeritud.

Spetsialist: Kuidas see auto saab sõita kui tal ei ole Shakeni?

Meie: Põhimõtteliselt ei ole vist ühelgi Hiina autol Jaapani ülevaatust tehtud.

Spetsialist: Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. (uurib mingeid pabereid). Mis see VIN number on?

Meie: Kas inglise keelest saate aru? (spetsialist noogutab) See on Vehicle Identification Number.

Spetsialist: Mis number?

Meie: Selgitame, et see on selline number, mis näitab kes, kus ja millal on konkreetse auto teinud. On selline ISO standard.

Spetsialist: Kui Shakeni ei ole, siis meie seda varuosa teile ei müü.

Meie: Sooviksime teie ülemusega rääkida (tegelikult ongi juba näost punane ülemus spetsialisti selja taga)

Ülemus: Milles asi?

Meie selgitame kõik algusest peale.

Meie: Kas teie teate, mis on VIN kood.

Ülemus: (Näha kohe, et rauast poiss) Missugust VIN-i te silmas peate?

Meie: Seda, mis on auto kapoti all tootja poolt pandud.

Ülemus: Aaaa...sooo... neee

Meie: Te mõistate?

Ülemus: Mitte täpselt...

Selgitame talle, et kaks esimest tähte on tootjamaa tähis, edasi on 17 kohalises numbris kirjas kus ning millal tehtud ja mis konkreetse autoga on tegemist.

Kogu jant lõppeb sellega, et ülemus võtab meie telefoni, fotod varuosast, andmed auto kohta ja erilise hoolega VIN koodi numbri enda kätte ning lubab küsida otse auto valmistajalt seda varuosa. Vastuse ja ventilaatori peaksime saama järgmise nädala jooksul.

Tegemist oli tüüpilise olukorraga manuaalide ja regulatsioonide ühiskonnas. Inimesele (antud juhul teenindajale) on kõik ette kirjutatud ja ta toimib ideaalselt nende piires. Samas igasugune ebakonventsionaalne olukord, mida regulatsioon ette ei näe leiab kohe vastuse eitusena.

Enamus jaapanlasi loobub sellises olukorras ning aktsepteerib olukorda - pole võimalik. Paljud eurooplased-ameeriklased-austraallased, keda olen näinud sarnases olukorras on kaotanud enesevalitsemise ning pahatihti on vaidluse lõpetajaks politsei. 

Rules, regulations and manuals on see, millega puutub kokku vist pea iga välismaalane Aasias. Mõnele põhjustab see migreeni, mõni pakib kohvrid, mõni hakkab vihkama ning mõni püüab neid järgida.

Kui nüüd nende keelumärkide alla piiluda, siis tagavad regulatsioonid ja manuaalid probleemideta ning effektiivse igapäevase elukorralduse enamusele ühiskonnast. Tegemist ei ole dogmadega, aga sellest edaspidi....