Kui ma Autobacsi (suurim autotarvete poekett Jaapanis) jõudsin, siis optimistina olin veendunud, et lahkun sealt poole tunni pärast ventilaator kaenlas postkontori poole. Samas reaalsuse haamer koputas vaikselt kuklale ja manitses, et nii kergelt see ka ei lähe.
Igatahes lendasin nagu isahani varuosade riiulite vahele. Ühes käes oli paber varuosa fotodega ning teises auto tehnilised andmed. Emahani Mayumi koos kolme paterdava tibupojaga järgnes sama hoogsalt. Kiiresti sai leitud kohalik töötaja ning isahane küsimusele vastuseks teatas ta emahanele, et ta natukene ei tea ning me peaksime siirduma suure leti juurde, sest selle osa leidmiseks on seal vajalik spetsialist.
Vahelepõikena. See on siin päris tavaline, et kui välismaalane midagi küsib meesterahva käest, siis vastatakse hoopis temaga kaasas olevale kohalikule. Miks? Põhjus peitub tihti selles, et mees siinses kultuuris ei tohi rumalasse olukorda jääda ja teisalt selles, et öelda ei või ei ole on ka ebaviisakas.
Liikusime leti juurde, meid pandi kenasti toolidele istuma ja... edasi arenes dialoog umbes nõnda:
Spetsialist: Kuidas saab aidata?
Meie: Meil on ühele sõbrale Hiinas vaja sellist ventilaatorit (ulatasime fotod), automark on selline ja auto VIN kood on selline.
Spetsialist: Selge. (Käib eemal arvuti juures ja tuleb tagasi) Kas te võiksite mulle anda selle auto Shakeni koopia (tegemist Jaapani siseriikliku autoülevaatuse paberitega).
Meie: Kahjuks pole see võimalik, sest auto on Hiinas. Tal ei ole Shakeni. See on Hiinas registreeritud.
Spetsialist: Kuidas see auto saab sõita kui tal ei ole Shakeni?
Meie: Põhimõtteliselt ei ole vist ühelgi Hiina autol Jaapani ülevaatust tehtud.
Spetsialist: Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. (uurib mingeid pabereid). Mis see VIN number on?
Meie: Kas inglise keelest saate aru? (spetsialist noogutab) See on Vehicle Identification Number.
Spetsialist: Mis number?
Meie: Selgitame, et see on selline number, mis näitab kes, kus ja millal on konkreetse auto teinud. On selline ISO standard.
Spetsialist: Kui Shakeni ei ole, siis meie seda varuosa teile ei müü.
Meie: Sooviksime teie ülemusega rääkida (tegelikult ongi juba näost punane ülemus spetsialisti selja taga)
Ülemus: Milles asi?
Meie selgitame kõik algusest peale.
Meie: Kas teie teate, mis on VIN kood.
Ülemus: (Näha kohe, et rauast poiss) Missugust VIN-i te silmas peate?
Meie: Seda, mis on auto kapoti all tootja poolt pandud.
Ülemus: Aaaa...sooo... neee
Meie: Te mõistate?
Ülemus: Mitte täpselt...
Selgitame talle, et kaks esimest tähte on tootjamaa tähis, edasi on 17 kohalises numbris kirjas kus ning millal tehtud ja mis konkreetse autoga on tegemist.
Kogu jant lõppeb sellega, et ülemus võtab meie telefoni, fotod varuosast, andmed auto kohta ja erilise hoolega VIN koodi numbri enda kätte ning lubab küsida otse auto valmistajalt seda varuosa. Vastuse ja ventilaatori peaksime saama järgmise nädala jooksul.
Tegemist oli tüüpilise olukorraga manuaalide ja regulatsioonide ühiskonnas. Inimesele (antud juhul teenindajale) on kõik ette kirjutatud ja ta toimib ideaalselt nende piires. Samas igasugune ebakonventsionaalne olukord, mida regulatsioon ette ei näe leiab kohe vastuse eitusena.
Enamus jaapanlasi loobub sellises olukorras ning aktsepteerib olukorda - pole võimalik. Paljud eurooplased-ameeriklased-austraallased, keda olen näinud sarnases olukorras on kaotanud enesevalitsemise ning pahatihti on vaidluse lõpetajaks politsei.
Rules, regulations and manuals on see, millega puutub kokku vist pea iga välismaalane Aasias. Mõnele põhjustab see migreeni, mõni pakib kohvrid, mõni hakkab vihkama ning mõni püüab neid järgida.
Kui nüüd nende keelumärkide alla piiluda, siis tagavad regulatsioonid ja manuaalid probleemideta ning effektiivse igapäevase elukorralduse enamusele ühiskonnast. Tegemist ei ole dogmadega, aga sellest edaspidi....
Tore lugu. Ning, paraku, sümptomaatiline. Kui meenutan vahel oma "elu jaapanlasena", siis taganjärgi ilmselt häiris mindki justnimelt taoline reglementeeritus enim meie nn maailmakorporatsioonis.
VastaKustutaKui aga juba läks jutt autodele Jaapanis ning nendega seotud eeskirjadee, siis oleks patt jätta meenutama ühte Marek Lutsu tour de force'i.
Aasta võis olla umbes 98, kevad, päike paistab, oleme "noored, naervad ja vilistavad". Sõidame - olles maganud tunni või poolteist, peale toredat ööd - Marekiga olulisele üritusele, ÜRO Ülikooli hoonesse Tokios. Algamas on mingi rahvusvaheline sümpoosium, kus mina Eesti esindajana pean miskipärast laval viibima ning ka kõnelema, mis ei olnud tol hetkel just unistuste stsenaarium. Ent, lubadust peab pidama.
Väljun autost esimesena, Marek asub parkima (loe: leidma vaba kahte ruutmeetrit). Suhteliselt võimatu ülesanne Tokios, aga mitte Marek Lutsule. Koht leitaksegi, ja veel A-sektoris, peasissepääsu vastas. Ahjaa, olgu öeldud, et sõitsime mingi eraautoga, kuna uus nn saadiku masin (vastavate numbrite, lipuvardaga jne Land Rover) polnud veel autodiileri poolt Mareki käsutusse antud, ilmselt oli hetkel mingi asendusauto.
Niisiis. Marek sulgeb autoukse, süütab sigareti, vuntsid kikkis, vaatab mulle temale omase sooja pilguga otsa ning avab suu, et ilmselt midagi naljakat lausuda, kui kanalisatsiooniluugi alt ilmub meist pool lühem ahjualune, vormis ja valgete kinnastega, kabuuris ilmselt okonomijaki.
Kusti teeb kiire tiiru ümber auto, avastab vandudes "lihtsureliku" numbrimärgid ja hakkab pihta. Kergelt ärritunult asub ta Marekit noomima, et see-siin-on-diplomaatide-parkimise-ala-kas-te-ei-näe-ja-koristage-oma-auto-siit-koheselt-enne-kui-ma-kutsun-veel-politseinikke-ja-siis-tuleb-maailmalõpp jne jne jne.
Marek teeb suitsu edasi, kuulab, vaadates politseinikule otse silma. Minul hakkab miskipärast lõbus, aga suudan naeru siiski tagasi hoida, soliidsed inimesed ju. Jaapanlane kilkab edasi. Marek teeb ürgrahus suitsu lõpuni. Jaapanlane teeb pausi - sellist meest pole ta oma karjääri jooksul veel kohanud. Marek võtab taskust diplomaadi dokumendid ning demonstreerib neid politseinikule, elegantselt. Japsi kulmud on kõrgemal kui Fuji tipp. Kusagilt hakkab kostma lapselik protest, et aga miks siis auto/number on tavaline? Seni vaikides dialoogis osalenud Marek ei jäta asja niisama, vaid teeb mehele ka verbaalse ipponi, öeldes politseinikule ainsa hästiartikuleeritud lause: "kulla sõber, ega AUTO ei ole diplomaat, MINA olen diplomaat", noogutab tervituseks ning lahkub koos minuga ÜRO majja.
Eesriie.